4. juuli, lattidel võimlemine.

Laupäeva õhtupoolikul sõitsime Kristaga talli. Kutsusin hobused talli poole, tõin nad talli, panin Dollu valmis. Alguses proovisin, kuidas ta suulistesse suhtub- närib, närib, närib, närib. Võtsin ära ja panin bitlessid pähe, sadul selga ja kaitsmed peale. Vedasime Kristaga mõned latid ja kummid sinna, kus sõitma hakkasin. Panime 4-5 latti, sinna otstesse kummid valmis ja siis läksime hobustega sinna. Kalla hakkas sööma ja Dolluga hakkasime sammuma. Tegime mõned peatused, mis tulid küllaltki ilusti välja, suunamuutuseid, volte. Oli aeg traavimiseks. Tempo oli mõnus, kuulas ilusti säärt ja istakut. Natuke ühtpidi ja teistpidi ja läksime lattidele peale. Korjas ilusti jalgu ja ei olnud mingi probleem sealt korralikult, ilma kobistamiseta, sealt üle sõita. Muahh! Krista tõstis ühe otsa kummipeale lattidel. Läksime üle, superpuper. Temaga on vist latte päris palju sõidetud. Natuke sõitsime siis veel seda ja Krista meisterdas latirea lõppu väikese risti. Sõitsime ilusti peale, keskele, aga viimane latt oli veits vale vahega ja ta ei saanud oma sammu nii hästi sättida ja tulemuseks miski imelik hüpe ja minu mahajäämine. Täielik minu viga. Kriss võttis viimase lati sealt ära ja pani ettepoole ja tulime uuesti. Seekord oli vahe õige, aga mina olin roostes ja jällegi jäin maha veidi, aga püüdsin nii palju anda, kui sain. Ta läks seal vahepeal veits keema ja kiirendas. Peale hüpet on tal miski komme täiega äksi täis minna ja peaga vehkima hakata. Mul läheb millegipärast käsi suht lukku ja hakkan täiega tagasi võtma, selleasemel, et seal seljas rahulikuks jääda ja lasta ka hobusel rahuneda. Ja Dollu hakkas mulle eest ja tagant pakkuma, jäi rahulikuks ja siis järsku pani tagant kõrgele ja siis järsku eest ja voilaaaa, nii ma end maast leidsingi. Kukkumise algust mäletan täiega hästi- hakkasin vasakule vajuma ja tundsin, et vasak jalg jääb jalusesse kinni, tekkis täielik paanika. Kuidagi sain jala ruttu ülespoole tõmmata jasiis jalusest välja. Järmine mõte oli, et mis ma ratsmetega teen? Kas hoian kinni ja teen talle haiget või lasen lahti ja hobuse jooksu?! Otsustasin viimase kasuks ja avasin oma sõrmed. Dollu pani ruttu jooksu ja ajasime natuke aega teda taga. Järgmine hirm oli, et ratsmed lähevad üle pea ja siis lähevad jalga ja teeb katki või haiget omale. Raputas oma peaga ja ratsmed vajusid üle ta kaela- oh ei! Hakkas jooksma ja ratsmed lontisid ta kõrval. Viimasel hetkel astus neile sisse ja jooksis vilja sööma, kust õnneks Krista ta kätte sai. Kriss viskas mu uuesti selga ja tegime päris pikalt traavi, aga ta oli ikka äksi täis ja ei tahtnud eriti rahuneda alguses. Tegime mitu head ringi traavi, läksime lattidest sammus üle ja traavis ( risti võttis Kriss lõpust ära ). Siis tegime sammu veits ja Krista pani diagonaalis ühe üksiku takistuse, mida siis lõpuks ilusti hüppasime ja trenni positiivselt lõpetasime. Iga korraga veendun aina rohkem, et meil on treenerit hädasti vaja.. :/ Tundke end vabalt piltide kritiseerimisel ja abi andmisel!!!!!!!
Pildid asuvad S I I N