Meie kopliehitamine areneb vaikselt ja õigepea saavad hobused juba sisse tulla. Talli on tulnud uus hobune- Mimmu ehk Mathilde Nightmare, kelle tegemistest ja olemistest saate lugeda siit. Tigris on ka nüüd tagasi ja hobuseid on nüüd neli. Päris tore karjake. Mõned päevad tagasi olen käinud Dolluga maastikul valtrapi ja tekivööga jalutamas. (esimesel korral oli meie seltsiline Kalla ja siis Tigris) Endiselt on meie probleemiks sääremärguande eiramine. Ta lihtsalt ei lähe ja kõik! Vahetevahel ajab mind tema suur iseloomu väljanäitamine täiesti endast välja, tahaks nutta ja kõik sinnapaika jätta ja lihtsalt lahkuda, kuid see ei ole ju väljapääs. Vahepeal tuli appi vana sõber peavangutamine (paremat nime ei osanud välja mõelda) ehk siis see, mida proovisime talvel. Kui ta seisab ja minu märguannet eirab, hakkan teda ratsme ja kehaga suunama paremale-vasakule. Niipea, kui olin ühe korra nii teinud, sai Dollu vist aru, et see on tüütu ja hakkas liikuma. Bravo, premeerimiseks ratselõdvestus, patsutamine ja 'HÄSTIII'. Kuid see oli vaid pika redeli algus. Tegi paar sammu ja siis jälle seismine. Endal on tal ma-ei-kavatsegi-liikuda nägu ees. Seda ma tean, et surve avaldamine tema puhul ei aita. Stekk, vehkimine, karjumine, togimine, nügimine, lükkamine teda ei aita. Tuleb midagi kavalamat välja mõelda. Vasakule-paremale pinda käimine on vaid lühiajaline. Kadri ütles, et ta sõbranna Kadi kasutas pikalt seismise meetodit ning kui hobune lõpuks liikuma hakkab, siis palub seismist ja siis jälle säärega edasi, kui ei toimi, siis jälle seismine. Kuid samas ma hakkasin mõtlema, et kas see hobust veel rohkem segadusse ei vii? (kui vasakule-paremale on ta juba sassi ajanud) Dollu probleem on minumeelest selles, et ta lihtsalt EI TAHA liikuda. Kodupoole minnes on ta lihtsalt perfektne (ainult paigalpüsimisega tuleb pusida). Kuulab säärt, istakut, teeb volte, mida iganes. Aga olgem normaalsed, ei saa ju koguaeg kodupoole sõita. Ja siis on tegelikult probleeme mitu, aga tahaks hobuse käima saada ja siis saaks teiste asjdega tegeleda. Näiteks, traavis läheb ta kohe krampi. Kui sammus on ta mõnusa sammuga ja lõdvestnud, siis traavis tõuseb pea üles nagu kaelkirjakul ja ta selg on pinges, mistõttu ei tööta ta vist läbi selja? Galopist ei saa me isegi mitte unistada, sest see on täielik katastroof. Ma olen täiesti nõutu, kuid mõtlen, tähendab üritan mõelda, positiivselt. Tuleb võibolla teha platsi- või kordetrenn, kus keegi teine abistab ja suunab teda piitsaga. Mõtlen, et tal oli Kristheli, Anna või kellegi teise juures kindlasti palju parem, sest seal oli keegi, kes suutis temaga mitmeid kordi paremini sõita ja teda paremini mõista.. Palun, kui kellelgi on mingeidki ideid, arvamusi selle kohta- SHOOT IT!Veidi tõbine Heidi.
5 comments:
Hei.
Meil tallis on üks eesti tõugu mära. Kes keeldus ka liikumast. Totaalselt. Ainukene asi, mis meid edasiliikumiseni viis, oli kannatus. Meil on üks voldi suurune väike aiake. Kus sai tööd alustatud. Nimelt, esialgu aitas teine inimene meid kergelt kordepiitsa vibutades liikuma, kohe kui hobune liikus, sääresurvesurve ära. Ja nii päris pikas perspektiivis. Ja endiselt töötasime kordi selle kallal, et hoiame survet seni, kuni ta astub kasvõi kaks sammu. Ja jälle surve ära. Kui jäi seisma, siis kohe jälle surve peale. Mära taipas üsna ruttu, et kui ta liigub siis vabaneb ka survest ja see on meeldiv. Kusjuures survet tuli hoida seni, kuni hobune astus, seejuures ei tohtinud surve muutuda järjest tugevamaks. Surve eemaldamine ja surve andmine peaksid olema võimalikult täpselt ajastatud ja mära oli ka niivõrd kaval, et lasi keharaskuse vaid ette, nagu hakkaks astuma ja ootas sääresurve eemaldamist aga seda ei tulnud ja ei tohiski tulla. Mina sain üsna ruttu pihta näiteks. Seda kõike tegime esialgsed päevad ainult sammus, aega võttis aga asja saime. Peale seda mära puhkas pikalt ning nüüd liigub täitsa normaalselt seejuures pakkudes veel ise liikumist.
Tervitades,
Regne
Suured tänud abi eest, panen kindlasti kõrva taha. :)
Hei, Heidi.
Ma sõitsin kunagi ammu ühe traavliga, kes keeldus täiesti kangekaelselt edasi astumast ja tagi kõike muud kui oli meeldiv. Kuigi seda aega mis ma temaga tegelesin oli väga vähe, kõigest üks trenn sain ma ta ülla-ülla lõpuks liikuma ja seda kõike vaid edasisurumisega ja sellega, et ma ei lasknud seda hobust välja vahetada. Lihtsalt surusin ja surusin ja kohe kui ta sammu astus kiitsin häälega ja patsutasin ja surusin aina edasi. Mina enda mäletamist mööda steki ei kasutanud, aga sa võid ju Dollikut stekiga veidi utsitada, kohe kui ta liikuma hakkab. Ma ei tea kas sa said mu jutust midagi aru, aga jah. Kui tahad, võid alati küsida, sinu jaoks on mul alati aega ;) ja tegelikult võiksid sa mind endale külla kutsuda, sest ma polegi ju Dolli veel näinud :)
Laura. Stekk teda ei kohuta. Tal ei ole mittemingisugust arvamust steki kohta. Ja pikaajalisele survele ta ka ei reageeri, või ma lihtsalt ei jaksa pool tundi järjest suruda. :)
No siis ma ei tea, eks jah, kõik hobused on erinevad, minu oma näiteks paneb tuhat-nelja jooksu kõi õrnalt stekki liigutan ja niimoodi lugemise põhjal on üsna raske midagi täpsemat öelda.
Post a Comment