Mis halvasti, see uuesti.

Natuke enne kolme olin tallis. Ruttu hobune sisse, puhastama ja varustus selga. Täna sõitsin bitlessidega. Ei ütleks, et erilist vahet oli.. No õigemin, ei olnud mul õieti võimalusti mingit vahet tunda, kuna koguaeg pidin Dolluga kaklema. Puhastades suutis ta mulle vähemalt kümme korda peale astuda, riivata, siis litsus ta mind kõvasti üle kümnekorra, tiirutas ja tõmbles. Kuidagi saime valmis. Läksin välja ja sadulasse minek oli ka üks kõva lihasepingutus. Hakkan selga minema, ta läheb & läheb & läheb, mul ei jäänud muud üle, kui ennast kümne küümega sealt kinni hoida. No läksime siis vanaema poole. Õnneks, olin ma nii tark, et steki kaasa võtsin. Muidu olekski jäänud tee peale, nagu tühja kummiga autoga. Läksime üle põllu ja võtsin traavi. Alguses ei läinud kuidagi, pärast läks juba. Vingerdas tohutult. Jõudsime vanaema juurde, hõikasin kõvasti, tulid toast välja ka. Vanaema ütles ''su hobune on hirmus rahutu..'' Ja Totu (kass) vaatas ka jube hirmunud näoga.. Issi hakkas juba oma õunateemaga pihta, et oota, ma annan õuna talle.. No way! Ruttu läksime minema ja alguses hakkas Dollik nii kiirustama, et võttis traavi ja tegi mingit kohapealgaloppi, aga sellest saime poolpeatuste ja voltidega üle. Kui Antoni maja taha põllule jõudsime, tegin poolpeatuseid, peatuseid, volte, diagolaane, serpantiine (oli vist nii) ja igasugu asju veel. Siis oli tubli ja ta suutis mu meele juba heaks teha. Jalutasime koju ja nii kui ma seljast maha sain hakkas see tiirutamine jälle pihta. Viskasin ta korra boksi ja siis karjamaale. Ja enne sõitu käisid metsas mingid jahimehed ringi.. Mul oli juba hirm nahas..