Arthur Schopenhauer - "Parimaks saatuseks inimesele on üldse mitte sündida."

Räägin natuke eilsest.


Peale võistlusi (kus me muidugi väga haledalt pähe saime ja olime viimased.. jube on kaotada viiele vene koolile..) läksime issiga maale. Käisime vanaema juurest läbi, viskasime solgi maha ja rääkisime temaga ja läksime talli. Kadri ei tahtnud mind alguses talli lasta 8). Tegime issiga kahepeale boksi ära, super. Asi läks kergelt. Issi ütles, et issand mis labidas, äää :D Okei, päris nii ei olnud, aga ütles, et see vars ei kõlba kuhugi. Me pidime ükspäev tallitarvete jahile minema. sweet. Panin kaera likku ja läksin koplisse hobuste järele. Kadri see haige mutt, see vedeles toas ja lõõgastus oma märgade juustega. Panin oma jaaniussitulekese peapeale ja läksin.


Ma ei tea, mis neil viimasel ajal viga on, aga nad enam ei taha talli tulla. Või noh, kas just talli, aga ma arvan, et selle sopa sisse, mis seal on. Niisiis, läksin hobustele vastu, Doll oli ees, teised taga ja mida ma näen? Doll hakkab teiste juurde minema. Ma siis moosisin seal teda oma jutuga ja ta ikkagi tuli minu juurde. Panin päitsed pähe ja läksime. Kaks korda jäi seal sopajuures seisma ja ei tahtnud edasi tulla. Aga kui ma talle mõistlikult rääkisin, et issi on seal (issi=palju leiba Dollile) ja kaer ootab ning puhas boks, siis ta vist ikkagi otsustas ümber ja tegi selle retke läbi. Tigris ja Kalla jäid muidugi tamme juures seisma ja edasi ei tulnud. Läksime Dolliga talli ning panin ta boksi. Viskasin issile kaeraämbri näppu ja ta siis söötis Dollut seal. Nii armas oli vaadata neid kahte :D Läksin Tigrisele ja Kallale järgi. Kallat sain paitada ja siis ta aimas hädaohtu, ning tõmbus eemale. Tigris nooreke, tuli muidugi vastu ja ma sain talle isegi päitsed pähe juba. (h5) Ma ei viitsi kaelaümbervärgiga käia. Päitsetega mugavam veits. Teel tallipoole juhtus väike äpardus, Tigris tahtis ühelt poolt puud minna, mina teiseltpoolt ja kumbki alguses järele ei andnud. Õigemini, ma ei saanud arugi, et ta teisele poole suundub. Ja siis põmm ja ta jäi seisma ning ma lippasin ruttu tema poolele. Ja rääkisin temaga, et oi, anna andeks, ma ei pannud tähele. hihi. Jõudsime kuidagi talli, Kallale ja Tigrisele heinad ette ja Doll seedis ~20 minutit oma kaera. Samalajal issi oli teiselpool boksi ja mina boksis ja Doll nuuusutas issit igaltpoolt ja otsis leiba. Muidugi andis issi ka sellise armsa norimise peale, kuigi ma tal keelasin seda teha. Issi ikkagi ütles, et no, ühe väikese tükikese võib ju anda.. Oh neid mehi küll! Jootsin hobuseid. Alguses Doll jõi umbes poool ämbrit, siis Kalla jäi paar lonksu ja Tigris ülejäänud, siis läksin teise ämbriga, Doll ei tahtnud, Kalla jäi pool ämbrit ja Tigris ka pool ämbrit. Kolmanda ringi tegin veidi hiljem ja siis jõi Doll jälle pool ämbrit, Kalla isegi ei vaadanud ämbri poolegi ja Tigris jõi veerandi.


Aaa, kõige tähtsam asi jäi mul rääkimatta!


Olin Dolli boksis ja peitsin ta heina igasugustesse erinevatesse kohtadesse ära, ja nägin silmanurgast, et keegi nagu läks seina pealt boksiääre vahelt läbi.. Ütlesin issile, et ma näen mingeid viirastusi vist.. Issiütles, et eiei, ta on siinpool. Upitasin end siis teiselepoole boksi ja nägin nagide all, seina peal väikest hiirekest. Alguses tundus ta väga kole ja ebanunnu. Kuna ma tahan teda juba pikemat aega jäädvustada, kobisin boksist välja ja jäin teda ootama. Ta tuli plaadi alt välja.. tema ja issi vahel oli umbes 20 cm, mitte keegi ei liigutanud, ma võtsin hästi tasakesi oma mobiili taskust välja ja nii kui ma kaameranupu peale vajutasin, tõmbas ta plaadi alla tagasi. Natukese aja pärast tuli ta uuesti välja.. Selle ajaga olin ma juba mobiili taskusse pannud.. Õngitsesin selle siis välja ja tegevus kordus uuesti.. Jälle pani ta plehku siiis, kui ma kaamera peale sain. See on juba kolm korda juhtunud. Siis läksin võtsin peotäie kaera ja puistasin talle väikese teerajakese plaadi alt bokside poole. Mingi 5 minutit oli juba möödas ja ma kuulasin juba muusikat ja rääkisime juttu, kuni hiireke hullu sõjakisaga plaadi alt välja sööstis. Esimese hooga läks ta heinatuti sisse, kust ta välgukiirusel vastu ämbrit põrutas ja sealt vastu minu jalga põrkas.. Mina tõstsin jala üles ja kiljusin. Kusjuures, see põrge vastu minu jalga oli nii tugev, et tükk aega jalg surises sealt kohalt. Ma ehmatasin täie auruga, peale minu kiljumist ja hiire imekiiret kadumist Tigrise boksi, oli paar sekundit vaikust ja me hakkasime issiga täiega naerma, tükk aega olime kõveras.. Issand jumal, see oli nii fun tegelikult! :D





Natuke googeldamist ja avastasin, et tegu on juttselg-hiirega.


Pilt võetud bio.edu.ee-st!

Täna oli plaan talli minna, aga mul oli 16.00 ortopeed ja peale seda käisin röntgenis..