Väike küünal sära.

Head 3. adventi!

Läksin suht varakult talli, 12-13 paiku. Alguses läksin koplisse, olime Kadriga, siis tsillisin hobustega ja läksin tegin boksi puhtaks. Alla kärutäie tuli, jeee. Midagi tegin veel ja vedasin asjad (harjad, päitsed, sadul, valjad, kaska, stekk ja kõik vist) käruga koplisse. Ma ei viitsinud teda sisse tuua ja siis seal oma närve kulutada. Puhastasin ta ära, õigemini tõmbasin pehme harjaga üle ja helistasin Kadrile, et ta hobust hoiaks, kuni ma teda valmis panen. Kadri siis hoidis ja ma panin sadula ja kaitsmed ja valjad pähe.. Ta oli nii totu näoga, ta oli kuidagi kurb või selline. Ta on täiega muutunud.. Ülbest, megaenergilisest hobusest on saanud vagur ja seltsivam hobune. Imelik, kas asi on selles, et ta on karjas teisel positsioonil? Kadri viskas mu koplis selga ja me läksime välja. Hihi, ta läks üle mäe. Ma peaaegu, et nägin Kadrit üle katuse :D Igastahes, tõmbasin sadulavöö pingule ja läksime. Tegelikult on see sadulavöö veidi pikk..See on 125 cm vist ja kuna mu sadula tripid on nii pikad, siis sellele peaks vaatama veidi lühema.. Aga noh, see oli normaalselt. Läksime ''platsile'' Täkumetsa ääres ja nii vastik oli :( See kõik oli nii nõme. Kõik. Ta koguaeg tõmbas paremale poole ja ma pidin koguaeg kätt vastas hoidma. See viskas nii üle. Ma ei suuda ratsmeid ka koguaeg sama kontaktiga hoida ja ta liigutab oma pead paremale-vasakule ja tõmbab ja siis ratse käib pingule-lönti jne. ja siis tekib sikutamise moment. Ja tänu sellele, et ma koguaeg vasakut kätt vastu pean hoidma läheb bitlesside parem pool üles poole või noh, ma ei oska seletada. Jõudsime kuidagimoodi sinna platsile. Kõik kuni traavini oli hea. Peatused enam-vähem, kuigi liiga palju pidin kätt kasutama. Ja esimene volt oli perfect. Võtsin traavi, ja siis algas masendus. Tempo oli täiesti metsas ja aeglasemaks ei saanud. Kohe kui vasakule keerasin natuke, siis lõi tagant üles ja tõusis eest. Võtsin korra sammu ja kohe edasi. Siis jälle oli mingi huinamuina. Vahepeale sammu ja teistpidi. Samamoodi.. Ma olin peaaegu lõhkemas, see kõik oli nii nutune.. Tegin natuke rahunemiseks sammu ja võtsin traavi uuesti. Ja seda tegin väga kooshoitult, ma lihtsalt hoidsin eest tugevalt ja ei lasknud tal lendu minna. Ma ei oska teistmoodi. Jah ja ma tean, et ma teen kõike valesti, aga mida mul muud teha on? Tegin natuke ühtpidi ja teistpidi ja kõndisin mööda metsa- ja teeäärt tagasi.. Mul hakkas temast nii hale, kuna tema peab ju kannatama.. Oleksin ma hea sõitja või oleks ta kellegi teise käes oleks tal ju palju kergem.. Oeh.
Ma vihkan seda, et ma sõita ei oska.
Ma vihkan seda, et meil platsi ei ole..
Ma vihkan seda, et mul treenerit ei ole..
Ma vihkan seda, et mul õiget sadulat ei ole..
Ma vihkan seda, et kõik nii sitasti läheb..
Ma vihkan seda, et ma praegu kõike vihkan!
Jube. Miks ma ei võiks paremas kohas elada, kus treeningvõimalused on suuremad? Kus on mingi treener ja kus ma areneks.. VASTIK.
Aga, ma sain talli ja võtsin ta lahti, seal ta suutis jälllegi minust sada korda üle joosta ja tõmmelda. Ma ei saanud alguses sadulavöödki lahti, ja üldse nõme oli. Siis ma lõin ennast kogematta ja Dolli võpatas :( Viisin ta koplisse ja natuke tsillisin ja juba hämardus ning võtsin väikese leivatükikese ja läksin Dolli juurde ja rääkisin temaga, et ta mind ikka kannataks ja alla ei annaks. ;)

(Õhtupoole tulevad pildid ka.)