Jah, me üritame, jälle.

Me oleme üsna tubliks läinud juba. Ainult, et ma saan sõita siis, kui keegi mind abistab, sest kui Dollu otsustab seisma jääda, siis ta ikka seisab. Ja no vahest ei saagi ma üksi liikuma, peab keegi tulema piitsaga ja natuke ergutama. Aga me oleme siiamaani teinud sammu ja traavi, koos igasuguste voltide ja üleminekutega. Galoppi pole ma veel teha julenud, sest ma kardan, et see rikuks kõik ära. Kordel olen ma paar korda ta galoppi lasknud, aga ikkagi ei taha kuidagi üldse seda kordet ja asja. Peaks mingi aia ehitama, aga ma ei taha issit koormata, sest ta on niigi busy. Ja meil ei ole ka eriti kohta, kuhu see aed teha.

.

Jah, tuleb minulgi see raske otsus langetada. Kuna ma enam Dolluga piisavalt tegeleda ei saa, mul pole selleks vahendeid ja oskusi, pean selle tibulinnu müüki panema. Talle parema kodu otsima. Ja arvatavasti lähen ka peale üheksanda klassi lõpetamist Tartu ja siis pole Dolluga midagi teha. Sügiseni võib ta veel minu juures olla, kuni koolini.. Ehk siis:

Müüa 7aastane mära,
ema: Bwt Puppet
isa: Meadowbranch Lou
sünd: 18.05.2003
tõug: Ameerika traavel.
turjakõrgus: ~165 cm

Iseloomult on sõbralik, seltsiv, julge, temperamentne ja iseloomukas. Ta vajab kogenuma inimese kätt, kas siis sõitja või treeneri näol. Sobib rännakusse või takistussõitu. Välimuselt väga ilus mära, ilusate käikudega. Saanud regulaarselt ussirohtu, vaktsiini ning regulaarselt külastatud ka sepa poolt. Tervis on korras.
Pildid: http://fotoalbum.ee/photos/Heidih/sets/713515?page=2 ja http://fotoalbum.ee/photos/Heidih/sets/ ... e=3&seek=0

Küsi julgelt lisa privas või msn: Bobsik(ät)windowslive.com

Dollu uus elukoht ja 1 aasta koos.

Nüüdsest elab Dollu koos Kallaga mulle lähemal. (umbes 1 km :D) ehk minu vanaema juures on nad nüüd. Kooberdavad seal ringi ja värki. Täpselt aasta sai ta olla uues kodus ja nüüd on ta minuga koos. Pühapäeval sai ka aasta täis sellest, kui me Dollu Pärnumaalt tõime. Täieeestiii uskumattuuuu! Musi on. ;*

Natuke meist.

Jälle pole jah üle pika aja kirjutanud. Vahepeal olen Dolluga ikka sõitmas käinud, kuid väga harva ja ilma sadulatta. Täitsa tore oli viimane kord( ei sõnu ära).Koppel on meil juba valmis, elekter sees, aga värav on vaja kinnitada. Kui kõik hästi läheb saab homme hobused sisse tuua. Pühapäeval saab meil Dolluga üks aasta.. Täitsa lõpp. Juba. Ja mis me teinud oleme? Eriti midagi. Kuid ta on niii kalllis mulle :)

NIi palju on toimunud.

Meie kopliehitamine areneb vaikselt ja õigepea saavad hobused juba sisse tulla. Talli on tulnud uus hobune- Mimmu ehk Mathilde Nightmare, kelle tegemistest ja olemistest saate lugeda siit. Tigris on ka nüüd tagasi ja hobuseid on nüüd neli. Päris tore karjake. Mõned päevad tagasi olen käinud Dolluga maastikul valtrapi ja tekivööga jalutamas. (esimesel korral oli meie seltsiline Kalla ja siis Tigris) Endiselt on meie probleemiks sääremärguande eiramine. Ta lihtsalt ei lähe ja kõik! Vahetevahel ajab mind tema suur iseloomu väljanäitamine täiesti endast välja, tahaks nutta ja kõik sinnapaika jätta ja lihtsalt lahkuda, kuid see ei ole ju väljapääs. Vahepeal tuli appi vana sõber peavangutamine (paremat nime ei osanud välja mõelda) ehk siis see, mida proovisime talvel. Kui ta seisab ja minu märguannet eirab, hakkan teda ratsme ja kehaga suunama paremale-vasakule. Niipea, kui olin ühe korra nii teinud, sai Dollu vist aru, et see on tüütu ja hakkas liikuma. Bravo, premeerimiseks ratselõdvestus, patsutamine ja 'HÄSTIII'. Kuid see oli vaid pika redeli algus. Tegi paar sammu ja siis jälle seismine. Endal on tal ma-ei-kavatsegi-liikuda nägu ees. Seda ma tean, et surve avaldamine tema puhul ei aita. Stekk, vehkimine, karjumine, togimine, nügimine, lükkamine teda ei aita. Tuleb midagi kavalamat välja mõelda. Vasakule-paremale pinda käimine on vaid lühiajaline. Kadri ütles, et ta sõbranna Kadi kasutas pikalt seismise meetodit ning kui hobune lõpuks liikuma hakkab, siis palub seismist ja siis jälle säärega edasi, kui ei toimi, siis jälle seismine. Kuid samas ma hakkasin mõtlema, et kas see hobust veel rohkem segadusse ei vii? (kui vasakule-paremale on ta juba sassi ajanud) Dollu probleem on minumeelest selles, et ta lihtsalt EI TAHA liikuda. Kodupoole minnes on ta lihtsalt perfektne (ainult paigalpüsimisega tuleb pusida). Kuulab säärt, istakut, teeb volte, mida iganes. Aga olgem normaalsed, ei saa ju koguaeg kodupoole sõita. Ja siis on tegelikult probleeme mitu, aga tahaks hobuse käima saada ja siis saaks teiste asjdega tegeleda. Näiteks, traavis läheb ta kohe krampi. Kui sammus on ta mõnusa sammuga ja lõdvestnud, siis traavis tõuseb pea üles nagu kaelkirjakul ja ta selg on pinges, mistõttu ei tööta ta vist läbi selja? Galopist ei saa me isegi mitte unistada, sest see on täielik katastroof. Ma olen täiesti nõutu, kuid mõtlen, tähendab üritan mõelda, positiivselt. Tuleb võibolla teha platsi- või kordetrenn, kus keegi teine abistab ja suunab teda piitsaga. Mõtlen, et tal oli Kristheli, Anna või kellegi teise juures kindlasti palju parem, sest seal oli keegi, kes suutis temaga mitmeid kordi paremini sõita ja teda paremini mõista.. Palun, kui kellelgi on mingeidki ideid, arvamusi selle kohta- SHOOT IT!

Veidi tõbine Heidi.

7.juuli, ninnunännu.

Täna puhastasin ja sügasin teda lahtiselt ning tegin kabjad korda- puhastasin ja pesin nad pealt ära, tolmu maha. Nüüd on ilusad :P Veesulinat kardab, naljakas. Muud midagi lisada nagu polegi. Heina tahaks nüüd kas kiibastada või siis rulli saada.. Aga kuskilt vahendeid ei saaaaaa :( Ja veel: Dollu ostib omale koplikaaslast. Hind on odav, võimalikud ka muud variandid. Muu info meili, fotoalbumi, foorumi või msni kaudu :)

4. juuli, lattidel võimlemine.

Laupäeva õhtupoolikul sõitsime Kristaga talli. Kutsusin hobused talli poole, tõin nad talli, panin Dollu valmis. Alguses proovisin, kuidas ta suulistesse suhtub- närib, närib, närib, närib. Võtsin ära ja panin bitlessid pähe, sadul selga ja kaitsmed peale. Vedasime Kristaga mõned latid ja kummid sinna, kus sõitma hakkasin. Panime 4-5 latti, sinna otstesse kummid valmis ja siis läksime hobustega sinna. Kalla hakkas sööma ja Dolluga hakkasime sammuma. Tegime mõned peatused, mis tulid küllaltki ilusti välja, suunamuutuseid, volte. Oli aeg traavimiseks. Tempo oli mõnus, kuulas ilusti säärt ja istakut. Natuke ühtpidi ja teistpidi ja läksime lattidele peale. Korjas ilusti jalgu ja ei olnud mingi probleem sealt korralikult, ilma kobistamiseta, sealt üle sõita. Muahh! Krista tõstis ühe otsa kummipeale lattidel. Läksime üle, superpuper. Temaga on vist latte päris palju sõidetud. Natuke sõitsime siis veel seda ja Krista meisterdas latirea lõppu väikese risti. Sõitsime ilusti peale, keskele, aga viimane latt oli veits vale vahega ja ta ei saanud oma sammu nii hästi sättida ja tulemuseks miski imelik hüpe ja minu mahajäämine. Täielik minu viga. Kriss võttis viimase lati sealt ära ja pani ettepoole ja tulime uuesti. Seekord oli vahe õige, aga mina olin roostes ja jällegi jäin maha veidi, aga püüdsin nii palju anda, kui sain. Ta läks seal vahepeal veits keema ja kiirendas. Peale hüpet on tal miski komme täiega äksi täis minna ja peaga vehkima hakata. Mul läheb millegipärast käsi suht lukku ja hakkan täiega tagasi võtma, selleasemel, et seal seljas rahulikuks jääda ja lasta ka hobusel rahuneda. Ja Dollu hakkas mulle eest ja tagant pakkuma, jäi rahulikuks ja siis järsku pani tagant kõrgele ja siis järsku eest ja voilaaaa, nii ma end maast leidsingi. Kukkumise algust mäletan täiega hästi- hakkasin vasakule vajuma ja tundsin, et vasak jalg jääb jalusesse kinni, tekkis täielik paanika. Kuidagi sain jala ruttu ülespoole tõmmata jasiis jalusest välja. Järmine mõte oli, et mis ma ratsmetega teen? Kas hoian kinni ja teen talle haiget või lasen lahti ja hobuse jooksu?! Otsustasin viimase kasuks ja avasin oma sõrmed. Dollu pani ruttu jooksu ja ajasime natuke aega teda taga. Järgmine hirm oli, et ratsmed lähevad üle pea ja siis lähevad jalga ja teeb katki või haiget omale. Raputas oma peaga ja ratsmed vajusid üle ta kaela- oh ei! Hakkas jooksma ja ratsmed lontisid ta kõrval. Viimasel hetkel astus neile sisse ja jooksis vilja sööma, kust õnneks Krista ta kätte sai. Kriss viskas mu uuesti selga ja tegime päris pikalt traavi, aga ta oli ikka äksi täis ja ei tahtnud eriti rahuneda alguses. Tegime mitu head ringi traavi, läksime lattidest sammus üle ja traavis ( risti võttis Kriss lõpust ära ). Siis tegime sammu veits ja Krista pani diagonaalis ühe üksiku takistuse, mida siis lõpuks ilusti hüppasime ja trenni positiivselt lõpetasime. Iga korraga veendun aina rohkem, et meil on treenerit hädasti vaja.. :/ Tundke end vabalt piltide kritiseerimisel ja abi andmisel!!!!!!!
Pildid asuvad S I I N

Heinategu ja Kessu ravi.

Heinategu on siis käsil praegu. Eile õhtul saime ühe kärbiku tehtud kolmekesi ja täna tegime Triinu, Herko, Kaiu, emme ja issiga veel kolm kärbikut. Rohkem meil neid pole, aga vähemalt kaks tuleb veel teha. Igastahes, hommikul oli äratus kell 9, kuna läksime Kessuga arstile ja kell 11 oli issil sõitmine. Jõudsime siis Ahtmesse ja arst ütles, et silm pole nii palju paranenud, kui peaks ja nüüd siis ainuke võimalus operatsioon. Küsis, et kas laseme täna teha või mingi teine päev ja mõtlesime, et kui juba seal oleme, siis- miks mitte? Arstitädi tegi siis Kessule narkoosisüsti ja tibu vajus umbes 10 minutiga sügavasse unne ja meil oli aeg lahkuda. Issi viskas mu Kaiu juurde ja jäin ootama issi kõnet. Mingi aeg see ka tuli ja läksime Kessule järgi. Tibu oli veidi uimane, kuid sai juba ümbritsevast aru ja hakkas saba väristama, kui mind nägi. Laps autosse ja maapoole. Seal viisin ta tuppa puhkama ja läksin ise oma teise tibu juurde. Dollu piinles kärbeste ja parmude käes ning otsustasin ta koos Kallaga talli viia. Tema tagumine kints tohterdamist enam ei vajanud (tal oli miski suht pikk lõikehaav, kuid mitte sügav) ja seadsin autorooli Peebu talu poole. Seal issi ja Kaiu sättisid juba kärbikuid ja ma lippasin ka sinna. Mingi aja pärast tuli meie juurde veel Triinu ja Herko ning kärbikute tegemine läks kiirelt. Selg on mul mõnusalt pruun ja jalad veidi punased, aga pole hullu. Veidi aja pärast lasin Kessu veel välja ja oli juba päris toibunud. Aga krae hirmsalt häirib teda :P nüüd juba harjunud sellega. Sideme võtame ära, kui ta nüüd üles ärkab. (Ta magab praegu umbes samamoodi, kui siis kui tuli- 5-10 minutit üleval, 1-2 h magab :D) Tahaks juba, et heinategemine ära lõppeks, abikäsi oleks veel vaja :( ja siis saaks aiaga maha saada, saaks ruttu treenida Dolluga ja äkki jõuab isegi võistlustele. AInult vormiriietus puudu..

Kirjutasin selle siia blogisse, kuna see juhtus esimesena hiire alla ja hobustega juttu ka sees :D
Kessu.

Koppel.

Heinategu meil (vasakul) ja naabritel.. :(

Pühapäev on tore päev.. mõnikord.

Alustame sellest, et laupäeval seadsin omale kindla sihi- pühapäeva hommikul tahan ratsutama minna ja asi ants. Ja nii oligi. Hobuse seadsin valmis, seekord ei teinud üldse kurja nägu sadulamisel. Tegin täna kindluse mõttes jälle veidi kordet ette, kuid see oli samm siia, ja samm sinnapoole. Issi aitas mu selga ja hakkasime meie maja poole liikuma. Kalla ei tahtnud seekord aga üldsegi kaasa tulla, paps ajas teda veidi aega taga. Igastahes, mingiaeg jõudsime Peebu tallu. Läksime siis eelmise aasta platsi peale ja palusin issil ühe takistuse sinna vedada. Alguses latist üle, siis lõpuks saime kuni 60 umbes, sest Kalla otsustas ära minna ja meid järgi mitte oodata ja Dollu läks mõnusalt segi, hakkas küünaldama ja perutama. Vanaema oleks mul peaaegu südamerabanduse saanud sellist vaatepilti nähes :D Tagasiminek oli veits närviline, sest naaber trimmerdas ja teise naabri penid olid lahti. Muud ma ei jaksa rohkem krijutada, plaan kolmapäeval sõita.
Pakaa